Mis on esmatähtis, kas arendamine ja õpetamine või arenemiseks ja õppimiseks vajaliku keskkonna loomine? Kuidas säilitada lapse loomupärast uudis- ja õpihimu? Milline vahe on lasteaialapse ja koolilapse õppimisel?

Lastaiaõpetajad teavad, et väikelaps on loomult uudishimulik ja et see on õppimise aluseks. Kuid millal ja kuidas on võimalik teda õpetada? Kas lasteaias peaks üldse toimuma õppimine ja õpetamine? See on kursustel tihti aruteluteemaks.

Laulusalm ütleb, et mäng on väikese inimese töö. Kiirustades ja tulemust tahtes võime sundida oma lapsi liiga kiiresti suureks saama. Koolieeliku arenguvajadused on temale esmatähtsad ning kui me jätame need tähelepanuta ja rahuldamata, siis võib laps kiirema edasiliikumise asemel takerduda.

Mängus ja liikumises arenev kujutlus- ning algatusvõime muutub hiljem abstraktseks mõtlemiseks ja sisemiseks motivatsiooniks. Muinasjuttude ja iseloodud etenduste abil kujundatud emotsioonid saavad tulevase koostöövõime aluseks. Vaimsete võimete avaldumine sõltub palju lapse enda aktiivsusest. Kursustel saab uurida, milliste vahendite abil muuta lapse kasvukeskkond selliseks, et tema aktiivsus seal täielikult avalduda ja õitseda saaks. Õppimine ja arenemine tasakaalustatud keskkonnas annab lapsele pikaks kooliteeks kaasa olulisima: tegutsemis- ja töörõõmu.

Kursustel saab õppija kogeda ka seda, milline väärtus on inimese individuaalsusel ja terviklikkusel ning kuidas seda lasteaias toetada ja suunata; kuidas säilitada südamest tulev huvi, andmaks lapsele kaasa kõige olulisema: kindlustunde ümbritseva maailma headusest ja turvalisusest, mis toetab tema arengut.

Kuidas hoida tõelist väärtust – inimese suhet inimesega? Kuidas jõuda rühmas parema üksteisemõistmiseni, lahendada ja vahendada konflikte arukal ning edasiviival moel, tulla toime ettenägematute olukordadega? Kuidas suuta sedasama teha töökollektiivis?

Meil kõigil tuleb aeg-ajalt kuulata ja mõista oma kaaslasi, teha ennast arusaadavaks ja kuuldavaks, pidada raskeid läbirääkimisi.

Koostööoskused on tänapäeva inimese põhioskusteks. Nende õppimisel väikelapseeas on oluline olla täiskasvanute kõrval, et neid omandada mudeldamise teel. See eeldab aga lasteaiaõpetajate poolt tulemuslike ja vägivallatute suhtlemismudelite kasutamist ning oskust suunata rühma kui terviku arenguprotsesse.

Nii õpib laps ka hiljem leidma kohta kaasinimese kõrval, tunnustama enese ja teiste inimväärikust ja väärtuslikkust. Koostöine tegutsemine annab võimaluse kuuluda ja rahuldab inimlikku vajadust olla armastatud, austatud ning tingimusteta hoitud.

Lihvitud oskused ei asenda küll õiglustunnet, hoolivat soojust või siirast abistamissoovi, kuid ilma oskuste valdamiseta võime keerulistes olukordades hätta jääda. Järgnevad kursused pakuvad kõigile võimalust täiustada ja harjutada koostööoskusi, mis aitavad igapäevases professionaalses elus kooskõlalisemalt toime tulla ning pakuvad tuge isiklikus suhteringis.

Kas ja kuidas peaks suunama lapse isiksuslikku arengut? Milline tähendus on õpetaja isiksusel lapse arengus ja kuidas seda arendada?

Lapse arengu suunamine koolieelses eas nõuab õpetajalt isiksuslikku küpsust rohkem kui ühelgi teisel hilisemal haridustasemel, sest inimese psüühika ja võimete alged kujunevad just nüüd. Lapse isiksus on õrn ning vastuvõtlik mõjutusele: nii heale kui halvale. Teda ümbritsevate täiskasvanute hinges olevad moraalsed omadused ja harmoonia või nende puudumine mõjutab last mitteteadlikul tasemel sügavamalt kui kunagi hiljem võimalik. See, kas laps saab olla tulevasel kooliteel rõõmsameelne, enesekindel, loov ja eakohase eneseregulatsiooniga, oleneb koolieelse ea kogemustest.

Mida enam on last saatev ja suunav täiskasvanu tegelnud omaenese sisemaailma kujundamise ja sellest teadlikuks saamisega, seda enam suudab ta hoolida iseendast, teistest ja vastutada oma suhete eest keskkonnas.

Tähtsaim asi, mida me saame tulevase maailma ja nooremate inimpõlvede hüvanguks teha, ongi iseenda tervendamine ja tasakaalustamine. Alles siis, kui suudame ennast jaatada, austada, armastada, alles siis suudame näha ka maailma ja teisi inimesi isetu armastusega. Me saame kaitsta ja austada lapsepõlve; mõista, julgustada ning toetada kõikide individuaalsete eripärade ilmnemist ja arenemist.

Mis määrab haridusasutuse emotsionaalse seisundi ja kuidas see mõjutab ühise eesmärgi poole püüdlemist? Kuidas sõnastada selgeid eesmärke ning käivitada ja säilitada inimeste motivatsiooni?

Kogu meie elu on protsess, liikumine ja teelolek. Kaasaegne lasteaed, mis arvestab muutustega ühiskonnaelus, areneb koos lapsevanemate ja laste vajadustega ja on seega pidevas muutumises.

Alati ei ole lihtne otsustada, kuidas ja kuhu peaks meie organisatsioon arenema. Kes õigupoolest määrab lasteaia suuna ja sihtpunkti?

Kuidas luua sellist visiooni, mis julgustab kõiki liikmeid arenema ja toob neis esile soovi anda oma panust muutuste elluviimisesse?

Sellest alajaotusest võib leida kursusi, mis aitavad mõtestada asutuse kui terviku hetkeseisu ja edasiliikumist. Siin on kursused inimestele, kes tahavad ja julgevad esile kutsuda muutusi ning arengut organisatsioonis ja selle liikmetes. Muutust käivitada on lihtne, kuid selle tõeline elluviimine nõuab oskusi ja julgust töötada tervikuga ning minna sügavamale pinnapealsetest ettekirjutustest.

Üha suuremat rolli kannavad lasteaia arengus juhatajate, õppealajuhatajate ja õpetajate isiklikud väärtused: millest nad hoolivad, mida oluliseks peavad, mille eest välja astuvad. See kajastub kogu organisatsiooni töös ja suhetes, see kajastub iga asutuse hetkeseisus ja arengukavas.

Õppiv organisatsioon on selline suurepärane meeskond, kes pidevalt kasvatab oma võimet teostada seda, mida tõeliselt soovitakse. Juhtimiskunst seisnebki suutlikkuses järjekindlalt arendada organisatsiooni ja kõigi selle liikmete meisterlikkust. On vaja hakata lendamist õppima – või visata rännuplaanid peast. Homne päev kuulub neile, kes selleks täna ettevalmistusi teevad.