Mu oma töö on ripakil, laps ülesandeid tehtud ei jõua. Minu süda valutab, et me oleme saamatud ja kool ei suuda kuidagi mulle õpetada, kuidas peaks olema võimalik kõik ülesanded õigeaegselt kodukoolis ära teha. Jah, minu laps ei ole geenius, kes kohe lennult kõike haaraks. Ka ei taha ta üksi enda toas koduõppes õppida, ta tahab tagasisidet ja tuge – kinnitust, et ta on õigesti teinud. Aga ta pole ka loll. Ülesanded ei ole tema jaoks keerulised, neid on lihtsalt liiga palju. Kodukool ja koduõpe on meile kõigile midagi uut.
Süda hakkab valutama sadu selliseid kommentaare Facebookist lugedes ja tuttavatelt kuuldes. Au ja kiitus paljudele vastutustundlikele lapsevanematele, kes on agaralt oma laste kodust kaugõpet toetama asunud, paraku tihti oma põhitööd sunnitult nurka visates. Samas ei tea me praegu, kui paljud pered sellist vastutust kanda ei suuda või ka teadlikult ei vali. Ka seda ei tea, kui paljud end selle kõige käigus emotsionaalselt läbi kärsatavad.
Ma olen väga rahul selle tööga mida õpetajad teevad koolis, ma lihtsalt ei suuda nende rolli täita samas mahus, sest mul pole vastavat väljaõpet ja kodus karantiinis olles on kohustusi palju rohkem kui vaid laste õpetamine.
Koroona-ajastu kaugõppes peaks põhitoetaja rolli täitma ikkagi õpetaja, mitte lapsevanem, Ei ole õige lapsevanemalt eeldada, et ta ennast oma põhitöölt lahti võtab või päevapealt õpetajaks hakkab. Kuidas mida saab lapsevanem oma lapse õppimise toetamiseks teha?
TUNNISTA, ET OLUKORD ON KEERULINE
Iga ootamatu või pingeline muutus inimese elus on kriis. Tunnistagem, et ühiskonnas valitseb praeguses koroonahirmus ja karantiini ajal suur ebastabiilsus ja teadmatus. Lapsevanem, kellel asjad oli siiani nö „kontrolli all“, ei suuda enam oma rolle ühte ööpäeva ära mahutada. See toob kaasa palju erinevaid tundeid, mida ei ole mõtet pikalt alla suruda. Olgem enda suhtes võimalikult ausad, tunnistagem, et praeguses olukorras on hirm, mure, abitus ja lootusetus täiesti loomulikud ja tervislikud emotsioonid. Nutmine ja soov teisi rünnata võivad olla üheks nende väljenduseks. Tunne on märguanne sellest, kuivõrd on meie vajadused parasjagu täidetud ja on selge, et praeguses eriolukorras on kõigi turvalisusvajadus oluliselt kõikuma löönud.
Loe edasi ka kriisi etappide ja koduse toimetuleku kohta.
ÕPPIMISEKS ON VAJA SOODSAID TINGIMUSI
Ootamatult koduseinte vahele sattununa võite end tunda nagu meeskond ookeaniavarustes seilaval purjekal või maailmaruumis kihutavas kosmoselaevas või hoopiski üksikule saarele maabunud merehädalistena. Selleks, et asjad saaksid tehtud ja sihtpunkti jõudmine tagatud, on vaja teha kokkulepped, ka kõige lihtsamate asjade kohta. Te olete küll juba kaua koos elanud, kuid sugugi mitte nendes rollides kui praegu. Lastel on raske aru saada, miks kodus olevad vanemad töötavad ja pole nende päralt. Vanematel on raske aru saada, miks laps, kelle õppimist ta pole seni pidanud juhendama, seda nüüd vajab. Lisaks on kõigiks nendeks kodukontoriteks ja koolilaudadeks liiga vähe ruumi ja eraldatust, tihti napib ka vahendeid.
Istuge kõik koos maha ja arutage läbi, kuidas me tahame ennast kodus tunda, kuidas me selleks käitume/tegutseme ja kuidas me tegutseme siis, kui see nii ei ole ehk kui keegi lepet rikub. Koostage kodu kokkulepe või pere põhikiri või midagi veel loovamat, pange see nähtavassee kohta üles. Kuidas kasutatakse ruume ja aega, kes mille eest vastutab jne. Kui on loovaid ideid, siis tehke ka oma loosung (näiteks „Üks kõigi, kõik ühe eest!“) või joonistage/kleepige oma purjekal seilavast perest kokku üks meeleolukas pilt.
Oluline on teha ka kokkulepped päevakava osas, mis sisaldab sobival ajal ärkamist ja magamaminekut ning piisavalt puhkepause, kindlasti värskes õhus olemist. Hea on see kõik silma ette joonistada või märkmepaberite vm abil kujundada. Kodunt väljas töötav vanem saab ehk anda kodus õppivatele lastele oluliste üleminekute aegadel esialgu telefonitsi märku.
Plaan, mis sai isegi lastega läbi arutatud, oli see, et lükkame õppetöö käima ja siis saame ise oma asju ka teha ning vahepeal toetame neid. Kõlab teostatavalt.
Tore mõte on soovitada kogu seda päevakava rõõmsalt hallata ja õue-tuppa ja kükki-püsti, aga ega lapsed seda kava ju ise püsti hoia. Sel nädalal ma vist ikkagi väga tööd ei tee.
KUIDAS MOTIVEERIDA?
Siin puudub lihtne ja ühene vastus. Tihti ehitatakse üles nn. motivatsioonisüsteeme, mis oma olemuselt on pigem äraostmisvahendid. Kahjuks iga tasu devalveerub, kaotab oma väärtust, olgu see kleeps või raha või lubadus teha midagi muud huvitavat. Püüa iga hinna eest leida ühenduslülisid selle vahel, mida laps peab ära õppima ja selle vahel, mis teda huvitab. Kui laps peab lugema, siis võiks ta lugeda midagi, mis talle tõepoolest korda läheb. Kui ta peab midagi arvutama, siis ehk saab seda ühendada millegi mõõtmise ja kokkuarvutamisega, mis tema tähelepanu ja huvi äratab. Valikute tegemine on juba 1 oluline motivatsiooni käivitaja. Loomulikult on see pigem õpetaja kui ülesannete ja õpitegevuste kujundaja pärusmaa, kuid vanem saab siin ise ka oma loovust rakendada. See vähendab ka laste ebakohast käitumist kodukoolis ja avaldusi stiilis: „Ma ei oska! Ma ei saa!“
EESMÄRGISTAMINE
Võime loota, et sellele osale on õpetajad juba mõelnud. Kuid kui ei ole, siis on ka lapsevanemal võimalik tunda huvi ja panna lapse mõtlema mõne lihtsa abiküsimuse abil:
- Mida ma sellest teemast/tegevusest juba tean (või arvan)?
- Mida ma tahan teada? Mispärast see võiks olla mulle vajalik?
Peale uue materjali või tegevusega tutvumist:
- Mida ma sain sellest teada?
- Mis mulle meeldis?
- Mis jäi segaseks, arusaamatuks? Mida ma saan teha, et ma selle saan selgemaks?
ENESEHINDAMINE
Tavapärane on see, et juhime oma lapse tähelepanu sellele, mida ta pole teinud hästi, mis on puudu või mida peab veel täiustama. Ta muutub selle abil väga teadlikuks sellest, mida ta POLE või mida ta ei oska. Mis on hästi, see on loomulik, sellele nagu ei peakski tähelepanu pöörama. kuid kui me tahame, et laps oma õnnestumisi õpiks kordama ja tema eneseväärtustunne tervel viisil kasvaks, tuleb tähele panna, kas ja kuidas me teda tunnustame ja kuidas ta ise oma edusamme märkab. Alustuseks sobivad sellised küsimused nagu:
- Mis sul sinu arvates täna hästi õnnestus/millega täna rahul oled?
- Mida sa ISE selleks tegid, et nii läks?
Viimane küsimus on eriti tähtis, sest see loob seose lapse enda tegevuse ja selle tulemuse vahel.
Siis võib küsida ka arenguruumi kohta: Mida sa tahad järgmisel korral teisiti teha? Mida sa teeksid tagantjärele teisiti?
Ka nädalakokkuvõte on heaks asjaks, siis saab teha näiteks harjutuse 3-2-1 (3 kõige huvitavamat asja nädala jooksul; 2 asja, mille tegemisega ma olen rahul; 1 asi, mida tahan teha uuel nädalal teisiti vmt.)
TUNNUSTAMINE
Lisaks tavapärastele sõnadele „Tubli! Super!“ on hea ära õppida ka tunnustamise kunst. Kõik soovivad olla märgatud ja kuulda häid sõnu. Kuid tavapärased „Tubli laps! Väga andekas! Seda tegid sa hästi“ jne. on üsna mittemidagiütlevad sildid, positiivsed hinnangud teisele inimesele. Alates teatud vanusest ei ole lapsed enam sellistest „toetustest“ huvitatud ja lükkavad need tagasi. Püüa märgata ja kirjeldada seda, mida laps tegi („Ma panin tähele, et sa lugesid iseseisvalt selle teksti lõpuni läbi“) ja lisa kindlasti oma emotsioon, mida sa seetõttu tundsid („Mul oli selle üle hea meel“; „Ma imetlesin seda, kuidas sa…“, „Ma olen tänulik, et sa…“). Võid ka eelnevale lisada kasu, mida sa lapse tegevusest said:
- „Ma olen nii rõõmus (sinu tunne),
- et sa täitsa iseseisvalt selle tõlkeülesande ära tegid/mustad nõud masinasse panid (lapse käitumise kirjeldus)
- ja ma sain sellel ajal ühe oma tähtsa tööülesande valmis kirjutada ja ära saata (kasu sulle).“
Mõelge välja veel toredaid tunnustamise viise, näiteks jagage nädala lõpus „medaleid“ (ja kindlasti ei tohi unustada küsimust: Mille eest ma annan medali iseendale?), pange seinale nn. kiidulehed (Kiidan …, (mille eest) või tehke igaühele kõigi poolt täidetavad diplomid (Emme on kõige…; Laura…; Issi…; Robin…), neid on tore koos välja mõelda ja teha ka näiteks aastasele pesamunale ja koduloomale.
LOOBU PERFEKTSIONISMIST
- Suurim entusiasmitapja on lühikese süütenööriga kohusetundlik ema.
- Kui sina oled lühikese süütenööriga, siis mina olen nupulevajutusega pomm…
- Õpilane tunneb huvi, kellele minu peale kaevata saab!?
- Jätke peale tunde!
Küll on hea, et on sotsiaalmeedia gruppe, kus huumor au sees. See on üks võimalus raskeid emotsioone töödelda. Vanemad, kes on ennast seni tundnud hakkamasaavate ja tööl asjatundlike spetsialistidena, võivad end nüüd oma laste koduõppe toetamise eksamil tunda täiesti läbipõrununa. See toob kaasa abituse- ja süütunde.
Täiuslikkuseihalus ei aita paremini toime tulla, pigem loob see tugeva ärevuse ja stressi fooni. Tunnista, et praeguses olukorras ei ole vaja ega võimalik olla täiuslik. Sa ei pruugi jõuda ega osata oma last toetada koduses kaugõppes nii palju kui sa tahaksid, eriti kui käid ise tööl. Võta ühendust õpetajaga ja ütle seda lihtsalt talle, ehk ta saab sulle head nõu anda või uuri, kas kasu oleks koostööst teiste vanematega. Võib-olla saab organiseerida lastele juurde koosõppimise grupikesi või kaasata kaugteel vanavanemaid. Võib-olla saad jagada oma muresid mõne sotsiaalmeedia grupi lehel ja kellelgi leidub sulle head nõu. Aga tasub meeles pidada, et:
- Me ei ole oma kodusid planeerinud ei kooliks ega töökohtadeks
- Lapsevanemad ei ole õppinud õpetajateks ja enamusel pole selleks ka kutsumust
- Meie tunnetes ja käitumises valitseb kriisiajal suur segadus
Me ei saa olla sellises olukorras perfektsed. Kui igaüks teeb just sellise pingutuse nagu ta hetkel suudab, siis see ongi piisav. Tunnusta ennast oma panuse eest ja siiralt!
Armastus, hellus, hoolimine ja abi – see on see, mida me praegu kõige enam vajame. Raske on see, et me kõik oleme kriisiolukorras. Püüdkem siis lihtsalt olla vaheldumisi nii andjad kui võtjad – ja lapsed pakuvad meile palju, kui me suudame aeg.ajalt astuda välja oma murelikust vastutavast vanemlikust tornist ja vaadata elu nende väikeste silmade ja kõrvade ning naljakate mõtteavalduste ja kelmikate tegude kaudu.
Koidu Tani-Jürisoo
psühholoog, lapsevanem, vanavanem