Kultuuriteadlikkus kui LAK-õppe tegelik alus

Eesti LAK-õppe (lõimitud aine- ja keeleõppe) suurim väljakutse ei ole metoodika puudumine, vaid kultuuriteadlikkuse ebapiisav teadvustamine. Kultuuriteadlikkus ei ole vajalik üksnes vähemuslastele, vaid samavõrd ka enamuslastele, õpetajatele ja lapsevanematele. Ilma selleta kipuvad kinnistuma eelarvamused, lihtsustused ja müüdid, mis pärsivad laste nii keelelist kui ka akadeemilist arengut.

Kultuuritundliku pedagoogika rajaja Geneva Gay rõhutab, et õppimine on tõhus vaid siis, kui see toimub õppija kultuuriliste kogemuste ja tähendusväljade kaudu. See põhimõte on otseselt rakendatav ka LAK-õppes: keel ei omandu tühjas ruumis, vaid tegevustes, mis on lapse jaoks mõtestatud ja isiklikult tähenduslikud ja tema enda kultuuriteadlikkusega seotud. Õpetaja roll on aidata neil tähendustel nähtavale tulla ja neid keeleliselt sõnastada.

Kultuur ei tähenda üksnes rahvust või keelt. See hõlmab väärtusi, kogemusi, hoiakuid, identiteeti ja suhtemustreid. Seetõttu ei saa kultuuriteadlik õpetamine piirduda üksikute „kultuuripäevadega“. See peab olema igapäevane õpetamisviis. LAK-õppes tähendab see, et uued teadmised seotakse teadlikult lapse varasemate kogemustega ning keeleline tugi kohandatakse lapse arengu ja sihtkeele tasemele.

Kultuuriteadlik õpetamine toetub kolmele sambale.

Esiteks peab laps kogema edu – mitte ainult õpitulemuses, vaid ka sotsiaalses hakkamasaamises koos oma kaaslastega. Kuivõrd õpetaja suunab last rääkima teiste lastega, kelle sihtkeele oskus on selles arengufaasis, kus ta on hetkel. Siin ei tohi oodata selle valmissaamist. Teiseks peab tal säilima side oma esmase kultuuripärandiga, sest identiteedi katkestamine ei toeta keeleõpet, vaid pidurdab seda. Sellele peab suunama ka lapsevanemate teadlikkuse. Kolmandaks peab laps õppima eakohaselt märkama ebaõiglust ja otsima abi, kui tema või teise väärikust rikutakse.

Siinkohal on õpetlik vaadata Soome hariduspraktikaid. Soomes käsitletakse mitmekultuurilisust süsteemselt: õppija keele- ja kultuuriline taust ei ole probleem, vaid ressurss. Koostöö lapsevanematega on seal selgelt rollistatud – kodu hoiab ja arendab lapse emakeelt ja kultuuri, kool vastutab sihtkeele ja ühiskonda lõimimise eest. Selline selgus vähendab pingeid ja toetab lapse terviklikku arengut.

Eesti LAK-õppes vajame sama hoiakumuutust. Kultuuriteadlik õpetaja ei ole lihtsalt metoodiliselt osav, vaid eneseteadlik, reflekteeriv ja väärtuspõhine professionaal. Ta oskab luua suhteid, juhtida mitmekesist rühma ning hoida korraga nii keelelist nõudlikkust kui ka inimlikku hoolivust.

LAK-õpe ei ole pelgalt keeleõppe meetod. See on väärtusvalik. Kui kultuuriteadlikkus jääb selle kõrvalteemaks, jääb ka lõimitus näiliseks. Kui aga kultuur on õppimise lähtepunkt, saab keelest vahend, mis ühendab – mitte ei eralda.

– Ene Kulasalu, juhtivkoolitaja