Eesti keele hoidmine algab lasteaiast
Üks suurimaid, ent sageli alahinnatud väljakutseid mitmekeelses lasteaiaruumis on õpetajate ja teiste täiskasvanud töötajate eesti keele kasutus kogu päeva vältel. Mitte juhuslikult ega fragmentaarselt, vaid järjekindlalt ja kõrgtasemel. Just seda vajab eelkooliealine laps, sest tema keeleomandamine toimub üksnes kuulamise ja kõnelemise kaudu. Lugemine ja kirjutamine ei ole selles vanuses veel toeks.
Lasteaed ei toimi tunnipõhiselt ja see ongi tema tugevus. Seetõttu ei ole mõistlik ega ka võimalik rääkida eesti keele tunni sisseviimisest ega logopeedilisest tööst, kui puudub konkreetne vajadus. Keele areng – sõnavara, hääldus ja kõne – kujuneb igapäevaelus: rutiintegevustes, suhtluses ja valdkondlikes tegevustes, kus laps kogeb keelt loomulikus ja tähenduslikus kontekstis.
Ometi tekib just siin õpetajatel sageli sisemine konflikt. Empaatia, soov last aidata ja tema elu lihtsamaks teha, võib viia libisemiseni lapse kodukeele kasutamisele. Kuid kas me oskaksime sama teha ka pakistani või vietnami lapse puhul? See küsimus paljastab tegeliku probleemi: hirmu, et laps ei saa aru, ja kartuse, et ta võib saada trauma.
Eesti kultuuriruumis ei ole me harjunud toetama oma kõnet rohke žestide, liikumise ja häälevarjunditega. Ometi on just need esmased ja kõige tõhusamad arusaamist toetavad vahendid. Visuaalset tuge seostatakse sageli piltide ja kirjutatud sõnadega, kuid nooremates rühmades mõjuvad sildid riiulitel ja laudadel pigem keskkonna reostusena kui õppetoena. Laps ei oska neid kasutada.
Kuigi LAK-õppe põhimõte „seinad kõnelevad“ on iseenesest väärtuslik, on paljud rühmaruumid täis liigset infot, mille seast on keeruline leida parasjagu vajalikku keeletuge. Abi oleks teadlikust ja teemakesksest planeerimisest: milliseid visuaale on selle konkreetse teema või tegevuse puhul tegelikult vaja? Iga pilt ja tugi peaks olema läbi mõeldud, koos lastega seostatud ning paigutatud nii, et see oleks leitav ja mõistetav.
Eriti oluline on rutiintegevuste visuaalne toetamine. Pildijadad, mis näitavad näiteks õueriiete selgapanemise järjekorda või tegevuste kavandamist, aitavad lapsel mõista nii tegevuse struktuuri kui ka omandada vajalikku sõnavara.
Kurb tõdemus on, et paljud õpetajad on unustanud rütmi, liikumise, salmide ja häälitsuste jõu keele arengus. Seetõttu mõjub Artigali meetod paljudele kui ilmutus: kordus, rütm, mäng, liikumine ja rõõm. Ometi kujuneb lapse emakeel kodus just samamoodi – ilma tundideta, ümberütlemise, mängu ja korduse kaudu. Oluline ei ole kiirus, vaid piisav korduste arv ja nende vahele jäetud aeg, mis sunnib last meenutama ja pingutama. Keeleline teema vajab süvenemist, mitte kord nädalas põgusat puudutust.
Paljudele koolitustel osalejatele on olnud üllatav ka lapsevanemate roll. Lapsevanema ülesanne ei ole õpetada sihtkeelt ega kasutada seda lapsega kodus, vaid hoida ja arendada lapse kodukeelt ja -kultuuri. Küll aga on äärmiselt oluline koostöö. Lapsevanem tuleb kaasata meie kultuuriruumi, kogukonna ja riigi ettevõtmistesse, et ta tunneks end oodatuna ja väärtustatuna.
Kui lapsevanem õpib liikuma mugavalt ja lugupidavalt erinevate kultuuriruumide vahel, kaotamata oma rahvuslikku identiteeti, annab ta selle oskuse edasi ka lapsele. Selle eelduseks on huvi, lahkus ja valmisolek loobuda enesekesksusest ning liigsest kriitikast.
Seetõttu ei ole keeleõppe väljakutsed lasteaias ainult metoodilised. Need on sügavalt seotud õpetaja eneseteadlikkuse, eneseväärikuse, prosotsiaalsuse ja aktsepteerimisvõimega. Vahel näib, et oleme kaotanud sideme oma kultuurilise sügavusega, millest kirjutas juba enne Teist maailmasõda usundiloolane ja folklorist Oskar Loorits oma teoses Eestluse elujõud.
Teisi rahvaid ja kultuure austades peame siiski alati lähtuma oma riigikeelest ja seda kandvast põhiseadusest. Eesti keele hoidmine ei alga koolist ega õpikust. See algab lasteaiast – ja täiskasvanust, kes julgeb, oskab ja tahab olla keeleline eeskuju.
– Ene Kulasalu, juhtivkoolitaja
