Kas tegu on kinnipidamisasutusega, mille eesmärk on õigusvastase teo toime pannud lapsed ühiskonnast eraldada ja neid kohtu määratud ajani kinni pidada, väljendades nii ühiskonna hukkamõistu nende tegude suhtes?
Või on erikool kasvatusasutus, mis ei keskendu mitte laste hirmsatele tegudele, vaid abi vajavatele lastele endile, ja mille eesmärk on toetada lapsi, kes vajavad oma eluga toimetulemiseks abi? Karistuslik iseloom on erikooli suunamisel nagunii, kuna laps suunatakse sinna, sõltumata tema enda nõusolekust, ning erikoolis viibimisega kaasnevad olulised põhi õiguste piirangud.
Pigem on küsimus selles, kas erikoolis peaks valitsema karistuslik või rehabilitatsioonile ja resotsialiseerimisele suunatud tegevus. Nii lapse õigusi käsitlevates rahvusvahelistes õigusaktides kui ka erialakirjanduses domineerib seisukoht, et õigusrikkumise toime pannud lapsi tuleb kohelda täiskasvanutest erinevalt, sest lapsed erinevad täiskasvanutest nii oma füüsilise ja psühholoogilise arengutaseme kui ka emotsionaalsete ja hariduslike vajaduste poolest. Samuti on rahvusvaheliselt üldtunnustatud põhimõte, et kõikides lapsi puudutavates küsimustes tuleb seada esikohale lapse huvid. Rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtetest tuleb lähtuda ka erikooli olemuse ja eesmärkide mõtestamisel.
Lapse huvidega tuleb arvestada erikooli töö korraldamisel ja laste põhiõiguste piiramisel erikoolis. Erikool kui mõjutusvahend peab lõppastmes teenima sinna suunatud lapse huve. Rahvusvaheliselt üldtunnustatud on ka põhimõte, et inimväärikus ja võimalus taas ühiskonda sulanduda tuleb tagada igale lapsele, olenemata tema õigusrikkumisest. Panustamine lapse resotsialiseerimisse läheb ühiskonnale tunduvalt vähem maksma kui õigusrikkumise toime pannud lastega mittetegelemine. Seega peaks erikool olema eelkõige kasvatuslike erivajadustega laste rehabiliteerimisele ja resotsialiseerimisele suunatud kasvatusasutus, mitte karistusasutus.
Kord on keskne
Ehkki rahvusvahelistest ja riigisisestest õigusaktidest tuleneb kohustus keskenduda erikooli suunatud alaealise õigusrikkuja rehabiliteerimisele ning see on ühe eesmärgina kirjas ka erikoolide põhimäärustes, ei ole erikoolid laste resotsialiseerimisel tegelikkuses siiski kuigi tõhusad olnud. Õiguskantsleri kontrollkäigud on näidanud, et paraku ei taju kõik erikoolide töötajad, et nende töö ei ole lapsi karistada, vaid neid igakülgselt abistada ja toetada, et aidata neil sirguda täisväärtuslikeks ühiskonnaliikmeteks. Teinekord tuleb hoopis ette, et erikoolide personal peab oma peamiseks ülesandeks laste karistamist ja tugevdatud kontrolli. Kuna töötajate arusaam erikooli eesmärkidest on kohati puudulik, ei lähtu erikoolid oma töö korraldamisel alati lapse huvidest.
Üks näide on eraldusruumi kasutamine karistamiseks. Ehkki seadus lubab last eraldusruumi paigutada üksnes rahunemiseks, kui on otsene enesevigastuse või vägivalla oht ning suusõnalisest rahustamisest pole piisanud, on õiguskantsler oma kontrollkäikudel mitmel korral tuvastanud, et eraldusruumi kasutatakse ka karistamiseks. Üks enam levinud eraldusruumi paigutamise põhjus on olnud põgenemiskatse või kooli kodukorra rikkumine.
Vahel on õpilane pandud eraldusruumi päevi pärast rikkumist – siis ei saa eraldamisel olla enam mingit ohu tõrjumise eesmärki, vaid tegu on selgelt karistusega. Eraldusruumi kasutamine karistamiseks on seadusvastane, see rikub inimese ühte olulisemat põhiõigust – õigust vabadusele ja isikupuutumatusele. Ka justiitsministeeriumi tellitud uuringu “Mõjutusvahendite kasutamisest erikoolides” järeldustes on ära toodud, et kõikides erikoolides ei kasutata eraldusruumi seaduses ettenähtud viisil.
Eraldusruumi mittesihipärane kasutamine on ilmekas näide lapse huvide prioriteetsuse põhimõtte arvestamata jätmisest. Enamasti annavadki laste õiguste põhiseadusvastased piirangud märku sellest, et resotsialiseeriv ja rehabiliteeriv töö erikoolis on puudulik. Sellistel puhkudel ei suudeta last aidata ega mõjutada, vaid üritatakse teda üksnes erikoolis viibimise ajal kuidagi ohjeldada. Sellele, et erikoolides keskendutakse peamiselt distsipliini tagamisele ning seetõttu jääb rehabiliteeriv ja resotsialiseeriv töö tagaplaanile, on korduvalt tähelepanu juhtinud nii sotsiaalteadlased, riigikontrolör kui ka õiguskantsler. Riigikontrolör on juba 2004. aasta auditi põhjal tõdenud, et kasvatustöö erikoolides on keskendunud eelkõige laste kontrollimisele, mitte arendamisele. Riigikontrolöri hinnangul on see ka üks peamisi põhjusi, miks paljud erikoolist lahkunud lapsed ei suuda ühiskonnas kohaneda. Ka õiguskantsleri kontrollkäikude põhjal võib teha järelduse, et erikoolide vähese efektiivsuse peamisi põhjusi on rehabiliteeriva ja resotsialiseeriva töö puudulikkus.
http://lasteombudsman.ee/sites/default/files/erikool_-_kasvatus-_voi_karistusasutus.pdf