Mitmekeelsus lasteaias – Avatud Meele Instituut

Küsimustele vastab koolitaja Raigi Tameri

Mis on kultuuriteadlik pedagoogika ja miks see on just Eestis vajalik?

Kultuuriteadlik pedagoogika tähendab lähenemist, kus õpetaja arvestab iga lapse kultuurilist tausta ning väärtustab seda, proovides oma õppetegevusi niimoodi planeerida, et iga laps tunneks end osana sellest grupist. Õpetaja toetab nii laste identiteeti. Väga suur osa on õpetaja ja lastevanemate koostööl, mh erinevatest kultuuridest vanemad peavad tundma, et nad on oodatud ja nende kõige suurem varandus on rühmas hoitud ja tema taustaga arvestatakse.

Lasteaia kontekstis tähendab see näiteks erinevate maade lasteraamatute ühist uurimist, lastelaulude kuulamist, erinevate pühade tähistamise võrdlemist meie kultuuri pühadega, leides võimalusel ka näiteks sarnasusi ja ühisosa, et teisest kultuurist laps tunneks end osana grupist, turvaliselt ja oodatuna. Miks just Eestis – me oleme Euroopa Liidus, meil liigub palju erinevaid tudengeid, õppejõude, erinevate elualade tippspetsialiste erinevatest riikidest, kes tulevad siia lühemaks või pikemaks ajaks tööle või õppima, tuues kaasa oma pered. Samuti lähiajalugu näitab, et meieni jõuavad ka erineva kultuuritaustaga põgenikud. Me toetame nii iga lapse arengut kes meie juurde jõuab, luues empaatilisema, avatud, võrdsete võimalustega ja sallivama maailma uuele põlvkonnale.

Kultuuriteadlikkuse teema on ehk veidi rohkem fookusesse tõusnud ka tänu eestikeelsele õppele üleminekuga. Seetõttu ongi väga oluline, et õpetajad käiksid erinevate koolitustel, saaksid teadmisi, võimalust esitada küsimusi, soovi korral jagada oma kogemusi, saada juurde julgust ja tööriistu millega vajadusel tegutsema asuda (nii teoreetilist tausta kui praktilisi näpunäiteid), kui meie lasteaeda tuleb teisest kultuurist pere. Samuti on väga oluline osa õpetaja enesereflektsioon, suutmine oma eelarvamustest üle olla ja positiivse uudishimuga asuda tegutsema selles erinevatest kultuuridest läbipõimunud rühmaruumis.

2. Millised on lasteaia (ja mitte ainult) õpetajale väljakutsed mitmekeelsuse arvestamisel?

Kui rühmas on erineva keeletasemega lapsi, tuleb osata tähelepanu pöörata alagruppides keeleõppele ja diferentseerimisele. Kui on rühmas on ainult paar last teise kodukeelega, tuleb leida aega nende lastega teha keelelisi lisategevusi või vastupidi: kui on rühmas ainult paar last eesti kodukeelega, siis tuleb ka neile anda piisavalt pingutust, et nende keel areneks vastavalt emakeele arengule.

Lisaks on üks huvitavamaid väljakutseid suhtlemine lapsevanematega – kuidas anda tagasiside lapse päevast, kui lapsevanem ega õpetaja ei räägi ühtegi ühist keelt? Siin tulevad appi tänapäevased tehnoloogiavahendid, mis vahel küll tõlgivad teksti ka valesti, aga suures osas on väga tugevaks toeks hea suhtluse loomisel. Samuti aitavad visuaalid, pildimaterjal, kehakeel jne. Õpetajad on väga leidlikud ja lapsevanemad tavaliselt ülitänulikud, et õpetaja võtab vaevaks pingutada ja näidata oma hoolivust ja tähelepanelikkust. Samuti on õpetaja ka sillaks lapsevanemate omavahelisele läbisaamisele, mistõttu on olulised vanemateõhtud ja nende läbiviimine nii, et kõik vanemad tunneksid end väärtuslikuna ja oodatuna.

3. Millised üllatavad või ootamatud tähelepanekud koolituste käigus on esile kerkinud?

Õpetajatel on keeruline mõista (eriti kui puudub vastav kogemus) et selleks, et hinnata näiteks lapse koolivalmidust ei pea laps oskama eesti keelt. Ehk jäädakse kuidagi “kinni” keeleoskusesse, nagu see oleks ainuke, mille abil lapse koolivalmidust saab hinnata. On arvatud ka, et keeleoskuse pärast võiks näiteks koolipikendust taotleda.

4. Millised hoiakud või arusaamad on pakkunud koolitustel enim mõtlemisainet?

Päris palju on olnud tunda hoiakut, et kui on teise kodukeelega laps, siis saab ta olla ainult vene kodukeelega – arvatakse ka, et õpetaja peaks lapse kodukeelt koheselt ka ise oskama. On tulnud tuua näiteid mitmetest erinevatest olukordadest, mis võivad tekkida: nt sõjapõgenikud, erinevate riikide tippspetsialistid, kes tulevad peredega siia tööle, et võib olla ka näiteks jaapanlaste pere ja kui me ei oska jaapani keelt – mis siis saab?

Oleme suunanud õpetajaid mõtlema laiemalt kui ainult ühe keele või kultuuri suunas.

Päris mitmel korral on tulnud jutuks, kuidas üldse teise kodukeelega perega esmatutvust tehakse või perele rühma tutvustatakse, kes räägib lasteaia kodukorrast ehk kuidas toimub esmane kontakt ja kas see on positiivne või negatiivne, kas juhtkond toetab õpetajat või jätab õpetaja üksi. (Samas on nende teemadega koolitusel tegelemine tunnustus, et õpetajad julgevad oma mõtteid koolitusel välja öelda ja oma muresid jagada.)

– Raigi Tameri, koolitaja

Related Posts