Koidu Tani-Jürisoo
Avatud Meele Instituudi juht ja koolitaja

Oleme Avatud Meele Instituudis aastatepikku õpetajate ja lapsevanemate suhete teemadega tegelnud. Kuna õpetaja on (heal juhul väljaõppe läbinud) professionaal, siis oodatakse temalt muidugi teadmist ja oskust, kuidas keerulises olukorras hakkama saada.

Et mõista õpetajate ja teiste spetsialistide suhet lapsevanematega, tuleb õppida mõistma lapsevanema ja lapse vahelist suhet. Enamik vanemaid samastab end alateadlikult tugevasti oma lapsega ning see toob omakorda kaasa selle, et tagasisidet või muud infot oma lapse kohta võivad nad tajuda otsese rünnakuna omaenda identideedi pihta.

Selleks ei pea olema nn. „pretensioonikas“ lapsevanem. Lapsevanemal on oma lapsega seotud nii palju vastuolulise sisuga ootusi ning kui need ei täitu, siis kogetakse alaväärsust, häbitunnet, hirmu. Neid tundeid tunda pole lihtne ja loomulikult on lihtsam uskuda, et keegi teine (näiteks õpetaja või kool üleüldiselt) on tekkinud olukorras süüdi. Psühholoogiliste kaitsete (eitamine, õigustamine, pisendamine, põhjuste omistamine välistele teguritele, ignoreerimine, naljatlemine jne.) käivitumine aitab lapsevanemal saada tagasi oma häiritud tasakaalu ja säilitada oma ettekujutuse endast kui hästi toimetulevast vanemast.

Veel tasub meeles pidada seda, et info koolis toimuva kohta jõuab koju peamiselt lapse kaudu, on seetõttu tihti ühekülgne ja vahel ka moonutatud, samas emotsionaalselt väga mõjus. Ka see on loomulik, sest igal sündmuses osalejal ongi toimunule erinev vaade.

Erinevad vaatenurgad

Vanemad ja õpetajad näevad last erinevast vaatenurgast ja täiesti erinevas miljöös erinevate tegevuste juures ning seetõttu võib olla ka nende poolt märgatud lapse käitumine täiesti erinev. Mäletan väga hästi enda imestust, kui nägin õpetajana oma esimest poega koolis. Laps, kes kodus on oma peres kindlal ja turvalisel kohal, käitub seal teisiti, kui olles 20 omavanuse hulgas, kus koht tuleb kätte võidelda. Vanem tuleb kooli ja ütleb: „Aga kodus pole ta kunagi selline!“ Lapsevanemal ongi õigus, kuid õpetaja haavub, sest ta lootis vanemalt mõistmist, mida vanem sel hetkel ei saa talle anda.

Kokkuvõtteks võib öelda, et lapsevanema ja õpetaja vaheline dünaamika on väga etteaimatav ja tüüpiline. Lapsevanemale on see ainukordne, kuid õpetaja jaoks korduv nähtus. Küsimus on selles, kui suure huvi ja osavõtlikkusega suudab õpetaja lapsevanema vaatenurka vastu võtta, isegi siis, kui see on ründav või süüdistav. See on lihtsalt märk sellest sellest, et lapsevanem on pinges ja tunneb ennast ebakindlalt või soovib algatada muutust. Siin peabki ilmnema õpetaja professionaalsus mitte lasta ennast provotseerida, mitte tõlgendada seda isikliku ärategemisena, oskus tegelda lapsevanema tunnetega ja olla lahenduskeskne.

Üks tuttav koolijuht kommenteeris sama teemat: „Aga sa ei pea nendest tegema enda vaenlast! Neid olukordi on palju, kus sa võid minna nugade peale. Kõige sõjakamast lapsevanemast tuleb teha endale koostööpartner, sest ta on aktiivne, valmis panustama.“

Hea tahtmise korral on võimalik isegi paari päevaga omandada alusoskused selliste olukordade juhtimiseks, aga eelkõige on muidugi mõjusaks õpetaja isiksuse omadused, mida annab samuti arendada.

Kuidas tulla õpetajana keerulises suhtlusolukorras toime?

Õpetaja professionaalsed oskused ja hoiakud, mis kindlustavad hea koostöö:

  • lapsevanema õigeaegne kaasamine ja vanemate kui grupi teadlik juhtimine (enne jõule on hilja korraldada esimene lapsevanemate õhtu!)
  • hinnanguvaba käitumise kirjeldamise oskus kui tagasisidestamise ja tunnustamise alus
  • suhtlustõkete tundmine ja nende vältimise oskus
  • teise inimese emotsioonide juhtimise (maandamise) oskus ja teised aktiivse kuulamise alaoskused
  • eneseaustus ja enesetõhusus
  • võitja-võitja-mõtteviis ja selle rakendamine

Mina olen siin õpetajate koolitamise ja supervisiooni usku, mis on andnud väga häid tulemusi ja võiks olla suureks toeks kõigile (ning eelkõige lapsele). Kogu koolikultuur tuleks konfliktijuhtimise osas (nii ennetuse kui sekkumiste mõttes) uuendada, sest me ei saa muuta üksiklapsevanemat ning samas soovime ju, et nad oleksid aktiivsed.

Paradoks on see, et alalõpmata jääb meie (ka tasuta) selleteemalistel koolitustel üle vabu kohti. Ma ei näe kahjuks siin suurt tungi enesearendamise suunas ja seda piinavam on lugeda meedia poolt ülesvõetud lugusid sel teemal. Süüdistada siin kindlasti kedagi ei tasu, aga tasub ennast arendada. Olen ka ise olnud pikka aega õpetaja ja lapsevanem koolis ning tunnen mõlema poole elu. Peale suhtlemise ja grupijuhtimise oskuste omandamist muutus minu enesekindlus ja toimetulek mõlemas rollis kardinaalselt. Vajadused on meil mõlemas rollis tegelikult sarnased – nii õpetaja kui emana olen ma soovinud kogeda austust ja väärtustamist, kuid õpetajana on oluline lisaks meeles pidada, et autoriteeti ei saa võtta, vaid ainult anda.

 

Soovid tellida koolitust enda kooli?
Võta meiega julgelt ühendust