Edasilükkamine, (hommendamine, lullilöömine, prokrastinatsioon) on midagi, millega aeg-ajalt tegeleme me kõik. Selle asemel, et ette valmistada homset koosolekut, tunneme järsku vajadust maitseainepurgid lõhna järgi ritta seada, alustades intensiivseimast…
Meile olulisest ja pingutust nõudvast tegevusest mitte mõtlemine aitab muidugi ajutiselt maandada ärevust, vähendada igavust või leevendada muid halbu tundeid, mida edasilükatavaga tegelemine meile põhjustada võiks, kuid kroonilise edasilükkamise pikaajaline mõju paneb meid ka meeldivaid ülesandeid täitma tunduvalt kesisemalt.
Hiljuti läbiviidud uuringu tulemustest selgub, et 26% inimestest peavad end kroonilisteks edasilükkajateks (muidugi võib neid olla rohkem, sest me ei tea paljud neist sellele küsimustikule vastamise edasi lükkasid). Mida siis ikkagi teha?
Ainult mõni minut veel…
Lihtsaim viis saada asjad tehtud, on mitte neid vahepeal pooleli jätta. Näiteks kui õpime kontrolltööks ja korraga tuleb suur isu minna korra facebooki teiste tegemistele silma peale viskama, siis võime kindlad olla, et sinna ka tükiks ajaks jääme. Igasugune tegevuse lõpetamine loob inimpsüühikas/ajus lõpetatuse efekti ning pärast seda on väga raske juba sama asja juurde naasta.
Mingit tegevusega alustades tekib meil ajus keerukas ja energiamahukas aktiivsus – selle lõpetamisel (ka korraks) see lõppeb. Seega kui tunned seletamatut kihku minna kasvõi ainult korraks facebooki, külmkapi juurde, vannituppa, tuleks kõigepealt määrata konkreetsed kellaajad kui kaua ma veel tööga tegelen, enne kui hakkan tegelema millegi muuga. Mis veel parem, kui juba tunned, et tahad siirduda järgmise tegevuse juurde, siis aitab ka kui lihtsalt mõelda, et vaid mõni minut veel – niipalju ikka jõuan, ja siis mõne minuti pärast jälle korrata.
Selline tegutsemine aitab säilitada ajus piisava aktiivsuse, mis on vajalik mingi tegevuse sooritamiseks. Kui selle pinge kogu aeg maha võtame, siis kurname oma ajejõud kiirelt ja ning lõpuks ei suuda enam ühtegi tegevust alustada ega lõpetada.