Iga ootamatu või pingeline muutus inimese elus on tema jaoks kriis. Tunnistagem, et ühiskonnas valitseb praegu väga suur ebastabiilsus ja teadmatus. Psühholoogiline kriis väljendub inimese elus kindlate etappidena. Ehk aitab teadlikkus nendest etappidest meid kriisiolukorras navigeerimisel. Märkamine, mõistmine ja hoolimine on olulisim, mis saame üksteisele pakkuda.
ŠOKK JA EITUS
Esimeses, šoki- ja eitamise etapis me ei usu, et midagi sellist on juhtunud, me võime olla väliselt rahulikud, kuid sisimas on tegu tunnete kaosega: nõutusest ja rahutusest kuni viha ja agressiivsuseni. Paljudel on tunne nagu oleksid nad sattunud mingisse filmi, elu ei tundu tõelisena. Mõned inimesed muutuvad üliaktiivseks ja üritavad põgeneda veel kiiremasse ja tõhusamasse tegutsemisse, et mitte olukorra tõsidust teadvustada. Mõned muutuvad täiesti passiivseks. See on äge stressireaktsioon ja meie keha mobiliseerib sel ajal ennast, et toime tulla. Kuid ta kulutab ka väga palju meie ressursse sellele. See kaitsemehhanism on oluline, et anda organismile aega enese taastamiseks nii füüsilises kui psüühilises mõttes.
Kuidas aidata?
Ole lähedal, lase kriisisolijal rääkida, tuleta meelde söömist, joomist, magamist ja värskes õhus viibimist. Ära õpeta ega noomi ega käsi tal toime tulla, paku lihtsalt turvalisust ja hoolimist.
TUNNETE PUHKEMINE
Sellele järgneb teine, tunnete puhkemise etapp, kus inimesed tunnevad väga palju erinevaid tundeid: kurbust, hirmu, süütunnet, ebaõiglust, häbi. Paljud teevad näo, et midagi pole juhtunud, mõned süüdistavad teisi ebaõiges tegutsemises või lausa ründavad neid, mõned näitavad end abitumana kui nad tegelikult on. Inimesed kardavad kaotada kontrolli oma elu üle. Kroonilised haigused võivad ägeneda, tekivad unehäired. See etapp on tunnete seisukohast väga väsitav ja kurnav ning kui seda täielikult läbi ei elata, siis ei toimu ka kriisist täielikku väljumist.
Kuidas aidata?
Ümbritsevad inimesed võivad selle etapi läbimist enda teadmata takistada, kuna ei oska ega suuda teise tundeid taluda. Lase teisel oma tunnetest rääkida, ära jookse ära, kui need vallanduvad. Jää tema juurde ka siis, kui ta nutab või väljendab oma viha. Oluline on, et inimene oma tundeid sõnaliselt väljendab (kasvõi teise inimese abiga) ja mõistab, et need on selles olukorras täiesti normaalsed. Siis saab temaga koos hakata otsima seda, millele on selles olukorras veel toetuda.
TOIBUMINE, LEPPIMINE
Alles kolmas etapp on kriisist toibumine, siin sõlmitakse endaga rahu ja suudetakse leppida sellega, mis on juhtunud. Rasked tunded vähenevad ja tekib rohkem märkamist ümberringi toimuva ja teiste inimeste suhtes. Enam ei olda nii kinni juhtunus ja selle põhjustes, vaid pilk pööratakse tulevikku, mõeldakse oma võimaluste peale. Siiski on see veel selline faas, kus vajatakse abi, sest järelmõjud psüühikale kestavad.
Kuidas aidata?
Nagu ka eelnevates etappides, on vaja olla inimesele lähedal, pakkuda hoolimist ja turvalisust ning arutleda temaga erinevate eluvõimaluste üle. Nüüd on abiks ka teiste samalaadseid asju läbi elanud inimeste kogemused.
ÕPPIMINE
Neljandas etapis suudame juba aru saada, et õppisime kriisist midagi ja rakendame muutunud olukorras uusi käitumis- ja tegutsemisviise. Vahel on vaja loobuda võimatutest lootustest või ettekujutustest. Võib-olla tuleb oma elu tugevasti muuta, nüüd on selleks juba ideid ja jõudu.
Kuidas aidata?
Siin on vaja koos analüüsida erinevate lahenduste mõju ja võimalikkust, püüda näha olukorda laiemalt, vajadusel hoida üleval usku elumuutustesse.
OHT JA VÕIMALUS
Probleem seisneb selles, et praegu oleme kriisis kõik. Mõni tuleb sellega toime paremini, mõni mitte nii hästi. Ja abistajad on samuti kõik samas kriisiolukorras. Mõnel on rohkem jaksu, usku ja aega, mõnel vähem. Elu on kõikidel pea peale pööratud, suhtlemine, töötamine, tavategevuste ja tasakaalustavate hobidega tegelemine raskendatud. Segadus, mure ja hirm on üleüldised tunded, kuigi neist väga palju (veel) ei räägita.
Võtkem meie psüühikas toimuvat kui puhvrit, mis aitab meid ootamatusega harjuda järk-järgult, see on kõige tervislikum viis. Kriis tähendab ju nii muutust kui ohtu, nii pööret kui võimalust.
Meie peamine võimalus on suurendada hoolimist, arusaamist, läheduse väljendamise oskust ja aktsepteerimist. Õppida olema paindlik ja osavõtlik. Ja seda igal alal – kodus, koolis, tööl, naabri-ja ärisuhetes.
TERVIST!
Koidu Tani-Jürisoo
juht, koolitaja, superviisor
SA Omanäolise Kooli Arenduskeskus
Avatud Meele Instituut
Photo by Lina Trochez on Unsplash