KAS PEEGELDADA VÕI MÕTISKLEDA?
Eesti keeles kasutame mitmeid sõnu, kust kipume t-tähe ära jätma nagu näiteks potentsiaal ja aktsepteerima. Aga on ka vastupidiseid näiteid, selliseid võõrsõnu, kuhu kipume t-tähe juurde lisama sinna, kus seda vaja pole nagu anneksioon ja refleksioon. Miks see nii on, soovitame edasi lugeda Eesti Keele Instituudi lehelt https://keeleabi.eki.ee/?leht=8&id=261
Kahjuks ei ole veel leiutatud head sobivat omakeelset sõna paljudele pedagoogikas ja psühholoogias igapäevaselt kasutatavatele terminitele, mis tähistavad meie tavapäraseid tegevusi. Üks nendest on refleksioon, millest täna lühidalt juttu tulebki.
Refleksioon on peegeldus, tagasipeegeldamine, see on tegevus, mis käib lahutamatult kogemusliku õppega kokku. Reflekteerides me tuletame meelde oma tegevust, mõtestame selle käigus saadud kogemust ja jõuame selle läbi uue, rikastatud teadmiseni. Näiteks mõtleb õpetaja peale tööpäeva läbi oma tunnid: Mida ma õigupoolest selle klassiga teha kavatsesin? Mis toimus? Mida ma märkasin õppimise kohta, suhete kohta, iga õpilase kohta, iseenda kohta? Millega olen rahul? Mida kavatsen homme teha teisiti?
Refleksiooni käigus peaksid sündima järeldused edaspidiseks, kas siis uute tegevusviiside kasutuselevõtuks, tingimuste või suhete muutmiseks, hoiakute ja uute seoste, uuenenud teadmiste loomiseks. Kuna refleksioon on alati seotud sinu endaga, siis on siin ka liide enese- üleliigne.
Ehk siis – refleksioon on kas peegeldus või mõtisklus või hoopiski oma mõtiskluste või elamuste analüüs.
MIKS REFLEKTEERIDA?
Refleksioon ei ole midagi uut meie pedagoogikas või psühholoogias, sellest on põhjalikult rääkinud juba John Dewey ning tänapäeva pedagoogika ja andragoogika tekstides kohtab palju J. J. Mezirow, F. Korthageni ja G. Gibbsi nime. Fridjof Nansenilt, Norra teadlaselt, riigimehelt ja maadeavastajalt pärineb ütlus: „Kogemus võtab väga kõrget tasu, aga õpetab paremini kui miski muu.”
Mina lisaksin siia seda, et kogemus iseenesest ei pruugi õpetada, kui sellele ei järgne refleksioon. Seetõttu ongi oluline, et õpetaksime lapsi maast-madalast oma tegevusi ja kogemust reflekteerima, muidugi eakohasel viisil. Kui täiskasvanuhariduses on see mõtteviis juba päris hästi levinud, siis koolis leiab ikka palju suhtumist (nii refleksiooni kui eesmärgistamise kohta), et lastele on see raske, kulutab ilmaasjata kallihinnalist õpetamisaega ja et sellest pole suurt kasu. Siin tahaksin üles kutsuda kõigepealt alustama iseendast. Ülekoormatud praktikute üks suuremaid läbipõlemise ohtusid ongi see, kui tiirleme järjest perfektsema tulemuse nimel parema, kiirema, tulemusliku tegutsemise karussellil ning ei tule sealt regulaarselt maha, et reflekteerida. D. Berliner ütleb sõnaselgelt, et kompetentse õpetaja tasemele me ilma refleksioonita ei jõua.
Kõige lihtsam oleks iga tööpäeva lõpus või õhtusel rahulikumal tunnil võtta endale kasvõi 3-5 minutit, et küsida endalt mõned küsimused:
– Mis mul täna õnnestus? Millega olen rahul? Mida ma ISE selleks tegin, et see hästi välja tuli?
– Mis ei läinud nii nagu oleksin tahtnud? Mida tahaksin teha teisiti? Kuidas ma seda saan järgmisel korral teistmoodi teha?
MIS ON OPTIMISTLIK SELETUSSTIIL?
Mispärast küsida just selliseid küsimusi? Kui J. Dewey ütles: „Tõeliselt mõtlev inimene ammutab oma vigadest sama palju teadmisi kui oma edusammudest”, siis ilmselt pidas ta silmas seda, et vigu tasub märgata ja neist tuleb õppida. Meie kultuuris väga paljude inimestega refleksiooni üle arutledes tundub mulle, et vigu märgatakse palju rohkem kui õnnestumisi. Eks see ole juba evolutsiooniliselt nii, et kõrvalekalde märkamine on ellujäämise seisukohast tähtis.
Kuid selleks, et oma õnnestumisi korrata ja ebaõnnestumistest õppida, on oluline osata oma edu ja ebaedu analüüsida. Martin Seligman, õpitud abituse teooria looja ja positiivsele psühholoogiale üks alusepanija, on kirjeldanud lisaks abitusele ka õpitud optimismi, see on avaldatud tema 1990. aastal ilmunud raamatus „Learned Optimism”.
Optimism ja pessimism ei ole kaasasündinud omadused, vaid seletusstiilid, mille me omandame oma keskkonnas ja olulistelt inimestelt. Optimistliku seletusstiiliga inimene omistab edu iseendale, ta teab, mida tema selleks tegi, et asi toimiks. Ta paneb oma õnnestumisi tähele ja julgeb öelda: „Jah, mina tegin selle!”. Sellepärast küsib ta endalt järjepidevalt: „Mis läks täna hästi? Mida ma ISE selleks tegin, et nii läks?” Optimistliku seletusstiiliga inimene usub ka, et kui tal miski õnnestub, siis kordub see ka järgmisel korral. Samuti usub ta, et edu ühes valdkonnas toob kaasa edu teistes. Ebaõnnestumisi vaatab optimistliku seletusstiiliga inimene vastupidiselt, umbes nii: “See, mis juhtus, oli juhus, õnnetu olukord (tingitud muudest asjaoludest või minu seekordsest vähesest jõupingutusest) ja tegelikult vaid ühekordne tagasilöök, mis ei pruugi mõjutada muid tegevusi.”
Pessimistliku seletusstiiliga inimene mõtleb täpselt vastupidi. Kui tal miski ebaõnnestub, siis omistab ta selle iseendale (mina olengi ju selline rumal ja oskamatu), arvab, et see on kestev (kui üks kord ei õnnestunud, on see kindel märk, et kunagi ei õnnestu ja ei ole ka mõtet enam proovida) ning et see ebaedu mõjutab halvasti ka tema teisi tegevusi. Kui tal aga miski hästi läheb, mõtleb ta nii nagu optimistliku seletusstiiliga inimene ebaedu puhul: „See oli juhus, see ei pruugi enam korduda ja ei mõjuta ka minu muud elu laiemalt”.
Optimistlikul seletusstiilil on palju eeliseid: need inimesed saavutavad rohkem, on õnnelikumad ja parema tervisega. Pessimistliku seletusstiiliga inimesed annavad alla, on õnnetud, kannatavad depressiooni käes ning neil ebaõnnestuvad asjad rohkem.
Optimismi nagu abitustki saab õppida ning eriti koolihariduses ja lastekasvatuses on oluline sellega teadlikult tegelda, et areneks just optimistlik vaatenurk. Me soovime ju kõik, et meie lapsed oleksid õnnelikud ja edukad.
Kui aga enda tegevuse analüüs jääb lihtsalt isiklike muljete tasandile („Täna olid lapsed nii toredad! Ma olen nii õnnelik!”) või pannakse tähele ainult mõne ebameeldiva tundega seotud tegusid („Õudne! Täielik katastroof! Mõttetu tund! Jälle tema!”), võib juhtuda, et külvame endale teadmatult enda ümber pessimismi ja ebaõnnestumist. Selle kõige pärast on vaja refleksioonioskust õpetada kõigepealt endale ja siis lastele.
Pidev oma kogemuse refleksioon on ka iga õppiva organisatsiooni aluseks, et tugevdada märkamist nii sellest, mis hästi toimib kui ka ausat otsavaatamist sellele, mis ei tööta või on oma aja ära elanud. Ning alati tasub alustada läbimõtlemist õnnestumistest ja teadlikult sellel lainel püsida.
Ja nüüd soovitame sul, hea lugeja, anda endale 5 minutit, et mõelda: Mis sinul on sel aastal hästi õnnestunud, millega oled rahul ja mida sa ISE selleks tegid, et see nii on läinud?
Edu on väärt, et seda korrata ja ebaedu on väärt, et sellest õppida.
Koidu Tani-Jürisoo