Suled on ammu juba koolidest kadunud, kuid kas uuel aastal ka üldse enam pliiatsit vaja läheb, selles on järgmine küsimus?
Nüüdseks on enamus õpetajatest juba leppinud sellega, et sülearvutid ja nutitelefonid on tulnud selleks, et jääda. Erinevate nutiseadmete igapäevaellu ning klassiruumi saabumine on pannud aga mõtlema, mis saab siis vanast heast pliiatsist ja paberist ja kas peab see arhailine leiutis nüüd lõplikult oma koha modernsematele ametivendadele loovutama?
Mis kasu on käsitsi kirjutamisest?
Psühholoogid ja neuroteadlased ütlevad, et lapsed, kes õpivad kõigepealt käsitsi kirjutama, õpivad ka kiiremini lugema, on paremad ideede genereerijad ning oskavad paremini oma mälust vajalikku infot leida. Seega pole oluline ainult see, mida kirjutatakse, vaid ka see kuidas seda tehakse.
Viimased teadusuuringud on näidanud (http://pss.sagepub.com/content/25/6/1159), et õpilased, kes kasutavad konspekteerimiseks enamasti arvuteid, jäävad kontseptuaalse mõtlemise ülesannetes alla neile, kes kasutavad märkmete tegemiseks pastakat ja paberit. Just võime üldistada ja uusi seoseid tekitada ongi see, mida õppimiseks nimetada saab, ja tundub, et mõned vahendid on selle võime arendamisel edukamad kui teised.
Noored da Vincid trükimasinate taga
Juhul kui tegu pole lihtsa trükimasinaga, peidab trükkimiseks kasutatav seade (arvuti, telefon) endas alati ka tuhat muud kiusatust, selline pidev tähelepanu kõrvale juhtimine tühjendab aga motivatsioonipaagid kiiresti.
Samuti on erinev ka kiirus ja lihtsus, mida annab pliiatsi ja paberi kasutamine, ringid, jooned, kastid, ämblikud leheservas, kõik see käib sekunditega, digitaalne tekst endaga nii lihtsalt ümber käia ei lase, seetõttu jääb ka palju täpsustusi või vajalikke lisandusi lihtsalt tegemata, kuna kõik see võtab rohkem aega.
Just liigse kohmakuse tõttu on raske uusi tehnoloogiaid märkmete tegemiseks kasutada, seetõttu on lõpuks lihtsam märkmete tegemisest üldse loobuda.
Mäletan aega, kui sõitsin tihti Pärnu-Tartu bussis ja toksisin telefoni sõnumitesse filosoofilisi mõtisklusi ning konspekteerisin sinnasamasse ka Berkeley ülikooli filosoofia podcaste, nüüd tagantjärgi neid märkmeid sirvides leian, et kui mõnekümne sõnumi pikkuse kokkuvõtte asemel oleks olnud mõnikümmend lehte, oleks mul oma mõtteid praegu palju lihtsam jälgida. Samal ajal Mihhail Lotmani loengutes usinalt käsitsi konspekteeritud vihikulehekülgedest saaks aga juba kindlasti mõne artikli avaldada ning need kirja pandud mõtted said niipalju läbimõeldud, et kannan neid siiamaani oma peas kaasas.
Kirjutamine kui mõtteprotsessi pikendus
Kui õpilased kasutavad arvuteid märkmete tegemiseks, kirjutavad nad enamasti ümber sõna-sõnalt õpetaja juttu või slaide. Kuid eesmärgiks pole kunagi olnud lihtsalt teksti maha kirjutamine, vaid uute seoste loomine, arusaamine selle infokillu olulisusest ja seosest teistega siin maailmas. Ja siin on alati õpetajal oluline roll selgitada, miks märkmeid üldse teha vaja on ja mille kohta.
Sõna jõud meie mõjutajana on suur ja eriti siis, kui selle sõna endast ise välja pressima peab. Õpetajana töötades oli alati hea meel näha käsitsi kirjutatud esseesid, kuna need olid alati personaalsemad ja arutlevamad, trükitud tekstid paistsid enamasti just silma oma hakitud mõtete ja lihtsa internetist kopeeritud teksti poolest.
Laste peal tehtud katsed on seda sama kinnitanud – kahel 2.-5. klassi laste grupil paluti kirja panna oma mõtteid etteantud teemal. Üks grupp kasutas enda väljendamiseks klaviatuuri ning teine pliiatsit ja paberit. Käsitsi kirjutajad ei pannud mitte ainult rohkem sõnu ja kiiremini kirja, vaid ka nende poolt väljendatud mõtete arv oli oluliselt suurem, võrreldes nendega, kes kasutasid kirjutamiseks klaviatuuri.
Meistri jaoks pole enam suurt vahet, kas ta kasutab kirjutamiseks klaviatuuri või pliiatsit, õpipoisi jaoks on aga just kirjutama õppimine oma olemuselt seotud ka mõtlema õppimisega. Seotud sellega, kuidas osata õigel ajal oma mõttesabadest kinni haarates neid pliiatsiga nähtavale tuua. Seega ei ole mõtet õpipoisiaega tormates vahele jätta ja kohe lihtsamate tööriistade poole piiluda, vaid enne kõvasti harjutada nii nagu teised meistrid varem.
Head kirjutamist!