Alaealiste kuritegevuse vähendamise arengukavas aastateks 2007-2009 olid välja toodud probleemid, millega tegeletakse praeguseni. Põhilisteks murekohtadeks on: erikoolide vähene efektiivsus korduvõigusrikkumiste ennetamisel,  ebapiisav kogukonnapõhine riskilastega tegelemine, vanemliku vastutuse puudulikkus, alaealiste riskikäitumine ja ebaefektiivne reageerimine õigusrikkumistele.

 

Erikoolide funktsioon ja nõudmised personalile

Erikoolid on seadnud oma arendustöö prioriteetideks õppe- ja kasvatustöö individualiseerimise, mis tähendab õpilaste individuaalsete õppekavade, käitumise tugikavade, üleminekuplaanide ja sekkumisprogrammide rakendamist ning õpilastele ja personalile psühholoogilise ning füüsilise turvalise õpi- ja töökeskkonna tagamist. Erikoolide töötajate hulgas läbi viidud uuringust

[1] selgub, et kuigi meeskonna üldine hinnang enda efektiivsusele on hea, tuleb erikoolide personalile esitatud kompetentsinõuete[2] ning seatud eesmärkide täitmiseks parandada informatsiooni liikumist, suurendada personali ametialast autonoomsust, juhtimise ja juhendamise (mentorlus ja uute töötajate juhendamine) kvaliteeti, tegeleda rollikonfliktide ja nendega seotud pingete maandamisega. Erikoolide personalil on küll akadeemiline ja teoreetiline ettevalmistus, kuid neil on vähesed praktilised oskused (motivatsiooni käivitamise ja mõjutamisoskused, tulemusliku suhtlemise oskused, enesetõhususe hoidmise oskused, võrgustikutöö praktilise käivitamise oskused jm).  Erikoolides läbi viidud Justiitsministeeriumi uuring[3] näitas, et õpilasi kaasatakse vähesel määral võiüldse mitte, nõudmiste pealesurumine tekitab aga protesti ja vastuhakku, mis omakorda soodustab käitumisprobleeme. Töötajad tunnevad võimetust õpilaste probleemidega toime tulla, tuntaksevajadust enamate mõjutusvahendite ning õpilastega individuaalse tegelemise järele. Õpilaste hinnangul ei ole kõik mõjutusvahendid mõjusad ega motiveeri neid reeglitekohaselt käituma.

 

Erikool kui vaid osa suuremast mõjutusvahendite süsteemist.

Erikoolide töö tulemuslikkus sõltub muuhulgas sellest, kuidas toimivad mõjutussüsteemi teised osad (alaealiste komisjon, kohalik omavalitsus, mitteformaalne võrgustik, Rajaleidja spetsialistid jne). Projekt aitab välja töötada erikoolist lahkunud õpilaste jätkutuge selliselt, et oleks olemas konkreetne tegevuskava õpilase taasühiskonnastamiseks ning meetodid, oskused ja vastutajad selle täitmise eest.

 

Võrgustikutöö.

Kohalike omavalitsuste aktiivsus võrgustikutöös osalemiseks on madal.  Kuulumine kuriteoennetusteemadega tegelevasse koostöövõrgustikku on pigem erand – vaid viiendik küsitletud omavalitsustest on mõne sellise võrgustiku liikmed. Luuki, Järve ja Kaska (2014) läbiviidud uuringust selgub, et 63.8 % kohalike omavalitsuste esindajatest arvab, et omavalitsused ei peaks omama aktiivset rolli kuriteoennetuses[4].

Puudub süstemaatiline järelhooldus ja vanemate toetamiseks mõeldud vahendid.

Kuigi on ilmne, et probleeme tekitanud keskkonda naastes on alaealise väärkäitumise risk suur, ei rakendata erikoolist lahkuva lapse suhtes järjekindlat ning kõiki osapooli hõlmavat järelhooldust. Enamasti sõltub järelhoolduse kvaliteet kohaliku sotsiaaltöötaja heast tahtest ja oskustest, sest selged juhised ja vastutajad  puuduvad. Samuti on vanemate sotsiaalsed oskused puudulikud. Ligi 4/5 õpilastest paneb kahe aasta jooksul toime uue süüteo ja 2/5 uue kuriteo. Vaid mõne aasta jooksul pärast erikoolist lahkumist jõuab kinnipidamiskohta 43% noorukitest[5]. Perekondlikud riskitegurid (vanemate psühhopatoloogia ja/või kasvatuspraktika, sotsiaalmajanduslik staatus) on üheks põhjuseks, miks resotsialiseerumine ei õnnestu. Multisüsteemse teraapia põhimõtetest lähtuv sekkumine projektis keskendub korraga erinevatele riskiteguritele (suhted, karjäär, toimetulekuoskused) samaaegselt ning erinevate võrgustikuosade ja süsteemide üheaegsele tugevdamisele, millega erikoolist lahkunu igapäevaselt kokku puutub. Jätkutugi kätkeb tegevusi nagu vanglast või erikoolist vabanenud noorte nõustamine neile, kes on vanasse keskkonda tagasi pöördunud või asunud elama uues kohas.  Jätkutoega peaks kaasnema pikaajalised tegevused, mis aitavad luua, taastada ja säilitada nende noorte suhteid oma sõprade ja perekonnaga.[6]

 

Hariduslik mahajäämus ja tööturule sisenemise ettevalmistamine.

Väga suur osa noortest, kes erikooli satuvad, kannatavad akadeemilise edasijõudmatuse käes ning on halvasti ettevalmistatud tööturule sisenemiseks. Puudujäägid kognitiivses arengus ja varased käitumisprobleemid mõjutavad hilisemat akadeemilist edukust ja delikventsust[7] (Tremblay et al, 1992). Selleks, et vähendada noorte delikventset käitumist ja valmistada neid ette täisväärtuslikuks ühiskonnaliikmeks saamiseks, on vaja ette valmistada noori tööturule sisenemiseks, et neil oleks pärast koolist lahkumist kindel sissetulekuallikas ja sotsiaalne kindlustatus.  Selleks omakorda on vaja tegeleda hariduslike puudujääkide vähendamisega ning aidata teha noortel parimaid karjäärivalikuid olemasolevate oskuste raames. Tihti on erikoolidesse sattunutel juba käitumishäired, õpihäired ja kesised suhtlemisoskused.  Enamik erikoolist lahkunud õpilastest jääb põhihariduseta või omandab üksnes põhihariduse, selgub Riigikontrolli läbiviidud järelauditist erikoolide ja alaealiste komisjonide kohta. Seetõttu on vaja leida inimesi, kes süstemaatiliselt tegeleksid karjäärinõustamise ning toimetulekuoskuste õpetamisega erikoolist lahkunud õpilastele. Eesmärgiks on pakkuda esmaseid teadmisi, oskusi ja väärtuskasvatust, mis tagaksid erikoolist tulnule vajalikud oskused tööturule sisenemiseks.

[1]Merkuljeva, Tiina (2010). Kolme erikooli olustik ja sellest tulenevad supervisioonisuunad.

[2]Kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste koolide kontseptuaalsed alused. Haridus- ja teadusministri19.12.2008. a käskkiri nr 1570, lk. 3-4.

[3]Salla, K. A. ja Tamm, K. (2008) Mõjutusvahendite kasutamine erikoolis .Justiitsministeerium.

[4] http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/www.kriminaalpoliitika.ee/files/elfinder/dokumendid/janno_jarve_centar_kuriteoennetus_20140327.pdf

[5]Järelauditerikoolidestjaalaealistekomisjonidest. Riigikoguriigieelarvekontrollikomisjon 14.02.2011

[6]http://www.kuriteoennetus.ee/markajahooli

[7]Tremblay, R. E., Masse, B., Perron, D., Le Blanc, M., Schwartzman, A. E. & Ledingham, J. E. (1992).Early disruptive behaviour, poor school achievement, delinquent behaviour, and delinquentpersonality: Longitudinal analyses. Journal of Consulting and Clinical Psychology, 60, 64–72.