Omanäolise Kooli Arenduskeskuse juht ja koolitaja Koidu Tani-Jürisoo
Kui ma õppisin ise koolilapsena muusikat, siis olin alati väga teadlik sellest, mis mul veel üldse välja ei tule ja oskasin ennast hästi teiste, parematega võrrelda. Kuid kahjuks ei saanud ma kunagi aru sellest, milles ma juba tugev olen ning enda isiklikud eesmärgid arengu osas puudusid.
Tänaseks olen sellest välja kasvanud ning tervitan kahel käel kujundava hindamise saabumist Eesti haridussüsteemi.
Kujundav hindamine on tegelikult praegu suuresti väärtõlgendatud, kuna mõiste “hindamine” tähendus inimeste peades ei ole muutunud. Seda seostatakse kirjeldava hindamisega õppeprotsessi sammude lõpus, mis aga pole piisav, et olla kujundav hindamine.
Kujundav hindamine algab õppija kaasamisega ENNE õppimist, sellega, kuidas talle eakohaselt võimaldatakse luua oma isiklikud eesmärgid õppeaine, konkreetse oskuse või üldpädevuse sees ning eelkõige on kujundavas hindamises rõhk õppija enesehindamisel. Loomulikult on ka tagasisidel oluline roll, kuid pelgalt: “Hästi!”; “Tubli!”, “Suudad enamat!”, “Harjuta veel!” ei ole tagasiside.
Need väljendid kuuluvad suhtlemistõkete alla (kiitus, kamandamine) ja kui probleemivabas õhustikus üldiselt pole nad kahjulikud (aga ka mitte kasulikud:), siis keerulises õhustikus mõjuvad need kontakti tõkestavalt.
Olen korduvalt kogenud, kuidas õpetajad suudavad juba lühikese koolituse jooksul mõista ja õppida edasiviiva tagasisidestamise tehnikaid ning kujundava hindamise mõtteviisi ning usun, et kõikide nende õpilaste potentsiaal saab tänu sellele tunduvalt enam avatud.