Mis on konflikt ja kuidas seda vahendada?
Ene Kulasalu, OK Arenduskeskuse tellimuskoolituste juht selgitab, millal on vajalik konflikti vahendada ja kuidas seda teha.
Konflikt on inimeste omavahelises suhtes mittemõistmise tagajärjel tekkinud emotsionaalse pinge suurenemine, mille tõttu suureneb oht teisele halvasti öelda või kasvõi füüsiliselt haiget teha. Rõhk on siin kahel sõnal „suureneb oht“. Konflikt tekib varem või hiljem inimestevahelises suhtes, kuid see, kuidas me neid lahendame, määrab suhte tervise.
Konflikti ei saa otseselt vältida, kuid tema vallandumise intensiivsust saab vähendada ja hoiduda füüsilisest ja verbaalsest vägivallast, kui inimesed suudavad teadvustada oma emotsionaalse pinge tekkimist ja sellele järgnevat reageeringut kanaliseerida.
Teisisõnu, tuleb silmas pidada, et ka konfliktiolukorras võime käituda sellises olukorras sobivalt ja säästvalt endale ning kaaslastele. Konflikti ei pea kartma, konflikt annab võimaluse paremini seletada oma vajadusi ja arusaamasid, samuti aidata mõista teise arusaamasid ja vajadusi. Nii, et me ei peaks hirmu tundma konflikti ees. Vastupidi, see on esimene tingimus, mis aitab konfliktidega hakkama saada.
Teine praktiline samm ebameeldivate emotsioonidega laetud suhte juures on aidata teisel saada oma tundetulvaga kontakti. Tunne kestab nii kaua, kui teda tuntakse.
Et aga kaaslane saaks kiiremini sellest üle, on heaks abimeheks tema tunded talle tagasi peegeldada. Me saame teda aidata oma „vihavulkaanist“ üles leida selle käivitanud esmase tunde ja sellele tähelepanu juhtida. Mitte: „Sa tunned viha“, vaid “Sa tunned pettumust“, “Sa tundsid hirmu…”, “Sul oli piinlik.”
Kolmas oluline oskus on seotud vahendamistegevusega. Tõenäoliselt satuvad õpilased ja kolleegid vastuollu ja kui nad enam ise ei tule toime, siis nad vajavad kolmandat isikut, kes aitab neil selles olukorras orienteeruda ja osapooli rahuldava lahenduseni jõuda.
Sellist samm-sammulist oskust vajab näiteks iga klassijuhataja lahendamaks vastuolusid õpilaste vahel, kolleegi ja lapsevanema vahel, õpilase ja kolleegi vahel. Samuti vajavad sellist oskust koolijuht ja aineõpetaja.
Vahendades konflikti pean kõigepealt ka meeles pidama seda, et ma ei saa vahendama minna, kui mõni osapool seda ei aktsepteeri. Selleni peab jõudma läbirääkimiste teel. Mõnikord on need pikemad,mõnikord lühemad.
Kuid oluline on, et läbirääkimiste abil lepitakse ka kokku, kuidas kokku saades ja arutledes käitutakse, et vähendada uusi emotsionaalseid puhanguid. Kindlasti pean ma ütlema, millised on minu ülesanded vahendades.
Ise pean samal ajal mõtlema, et mille abil ma suudan hinnangulisust edasi lükata, et säilitada usaldusväärsus iga osapoole suhtes. See aitab mul paremini hoida enesevalitsemist. Võimalusel võtan supervisiooni.
Kõigepealt võimaldan osapooltel kirjeldada olukorda nii nagu nemad seda kogesid. Kasutan neid kuulates tunnete peegeldamist. Enamasti ei ole osapooled märganud, et nende käitumine teises mingeid tundeid tekitab.
Oskus, mis siin mulle kasuks tuleb, on lahenduse ja vajaduse eristamisoskus. Tavaliselt inimene tahab öelda, millise tema lahendusega peab arvestama, kuid ei väljenda seda, millise tema vajadusega ei arvestata.
Kolleeg: „Ma tahan, et ta ei hilineks tundi“. Õpilane: „Ma tahan, et ma võiksin lihtsalt ilma suure kärata imbuda tundi – ei ole mõtet asja suureks puhuda.“
Mõlemad pakuvad lahendusi ja tõenäoliselt ei lepi kunagi kokku. Vahendajana ma küsin osapoolte käest: „ Mis sinuga juhtub, kui ta hilineb? Mille pärast see sulle ei sobi?“ ja „ Mis sinuga juhtub, kui sul ei ole võimalik kärata tundi hiljem imbuda? Mille pärast sulle ei sobi, et õpetaja seda ei võimalda?“
Selliselt mõeldes jõuame väga tihti selleni, et osapooled on konfliktis, kuigi neil on üks ja sama vajadus. Vastates nendele küsimustele, peavad osapooled käivitama aususe, milletõttu suureneb ka nendevaheline usaldus. Selleks ongi vahendajal vaja olla empaatiline ja kasutada osavalt aktiivset kuulamist.
Vahendajana pole ma kummagi poole “häälevõimendi”, see tähendab, et ma suunan neid rääkides pöörduma otse üksteise poole, mitte tegema seda läbi minu. Selleks tuletan meelde kokkuleppeid ja väljendan end selgelt mina-keeles.
Sel hetkel pean ma suutma neile meelde tuletada kokkuleppeid ja ennast selgelt mina-keelselt väljendada. Seejärel genereerime ideid, kuidas nad selles olukorras leiavad teistsuguseid lahendusi oma vajaduse rahuldamiseks.
Alati tuletan osapooltele meelde, et neid ideid võiks olla rohkesti („ Ütleme 5-13 ideed“ või „ Mõtleme 3,5 minuti jooksul võimalikult palju ideid. “). Jälgin, et kõik osapooled saavad mõnedki ideed öelda.
Oluline on need ideed minu poolt üles kirjutada. Seejärel hakkame neid hindama ja enne seda tuletan veelkord meelde, milliste vajaduste rahuldamiseks me lahendust otsime. Kuid ideed võivad ju olla, aga nad ei hakka tööle, kui me ei aruta läbi ja planeeri lahenduste rakendumist. Otsustame, et kes, kuidas, mida ja millal teeb, selleks et oleks teada, kuidas ideede juurest konkreetselt juba edasi minna.
Lõpetuseks sõnastan kokkulepped ja annan osapooltele eneseväljendamiseks ja kokkuvõtteks sõna.
Kui minu õpilased õpivad mudelist ära vahendustegevuse ja kogevad lahenduse leidmise võimalikkust, siis jääb igapäevaelus palju vähemaks selliseid arusaamatusi, mis mõttetult suureks paisuvad.
Sama mudelit saan ma kasutada õpilastevahelises konfliktis või õpilase ja tema vanema puhul või lapsevanemate omavahelise arusaamatuse puhul. Kui ma oskan juba 2 inimest vahendada, siis saan ennast harjutada gruppide vahendamisega tegelema.
Head konfliktilahendust!